ES2JL kirjutas:
Poisikesena ja värske jalgratturina ning raadiohuvilisena käisin ka Laia tn. raadionäitusel(kusagil 1950-55).Minu jaoks kõige põnevam oli jalgratta lenksu külge kinnitatud "seebikarp-raadio". Oh oleks mul ka selline-küll oleks vahva, arvasin toona.Tase oli selline,mis teha.Aga nüüd mis toimub! Võib-olla on ka teistel sarnaseid mälestusi. Oleks huvitav lugeda.
Oma esimese „seebikarbiraadio“ ehitasin samuti kusagil 1950-te keskel. Olin juba enne paar detektorraadiot ehitanud vineerplaatidele, aga need olid suured.
Mõtlesin, et kui kogu krempel mahutada väikesesse karpi, saaks pisikese taskusse mahtuva raadio.
Saigi ostetud väikene seebikarp, kuhu mahtus nii väiksema läbimõõduga alusele keritud pool, detektor ja konded, samuti pesad antennile, maandusele ning kõrvaklappidele. Karbi peale kinnitatud 25 -150 pF mahtuvusega suur trimmer pöörikuks.
Tore oleks olnud seegi jalgratta külge monteerida, ainuke miinus oli, et ilma pika antenni ja maanduseta see riistapuu ei tahtnud mängida.
Nii et mobiilselt mängivat raadiot sellest ei tulnud, aga jalgrattal loodusesse sõites, sai puu otsa visatud pikk traat antenniks, kaasavõetud metallvarda maasse torgates ka korraliku maanduse ja asi täitsa toimis.
Transistorid tulid saadavale alles mitmed aastad hiljem, samuti ferriidid antennidele, peale mida sai hakata ehitama juba tõeliselt mobiilselt mängivaid nn „taskuraadioid“.