Nii palju kui ma olen saksa enne- ja sõjaaegsete raadiotega tegelenud, pole ma kordagi neis näinud transistore.
Militaarseadmetes olid valdavalt ikka kasutusel unifitseeritud pentoodid.
Siin saab vaadata mõnede Telefunkeni varajasete telekate sisse - ka vaid lambid.
http://www.earlytelevision.org/telefunken.htmlKui nüüs spekuleerida, et sakslastel olid transistorid olemas, kas nad oleks neid kasutanud militaarraadiotes? Miks nad ei kasutanud? Sõda ju vajas võitmist. Siin saab arutada kahte varianti pidi.
1. Saksa raadiod olid niigi liitlaste omast tehniliselt tasemelt üle. Seda nii töökindluse, stabiilsuse ja ergonoomika osas. Tehnilises osas poleks transid midagi juurde andnud, niigi oli näiteks Köln kogu oma lampide juures tundlikkuselt ja selektiivsuselt tippraadio veel ka 60..70 aastatel. Ainuke, mida transid oleks andnud, oleks toide.
2. Toide oli välitingimustes probleem - kogu raadiojaamade toide põhines erinevatel nikkel-kaadmium ja pliiakudel, vibraatortoiteplokid, umformerid (mootor-generaatorid), kuni jalgadega ja kätega vändatavate generaatoriteni välja. Siin on näiteks vene P-105 eelkäija Feldfu akude käsilaadija, et välitingimustes kiirelt akusid laadida.
http://home.online.no/~perchri/Handladesatz/hls4.jpgIga sideüksuse juurde kuulus eraldi akude laadimispunkt, kus pidevalt tagati akude laadimine. Seega oli kogu infra üles ehitatud vastavalt vajadustele ja töötas - raadiote tööajad olid küll väiksed, kuid tugi oli üldjuhul tagatud. Transistoridele üleminek oleks toiteprobleemi vähendanud, kuid kas see oleks olnud tol ajal oluline? Suurem probleem oli materjalipuudus - sõja lõpuperioodi raadiod näitavad meeletut matejalipuudust - raadiotele ei pandud enam mõõteriistu peale, sisemine raam tehti
kerge alumiiniumsulami asemel raskest tsingist, juhtmete jootmise asemel kasutat kontaktplaatidel juhteme ühendamist neetimisega (needi alla ühendati kaks juhet) jne. Koostekvaliteet oli märgatavalt vähenenud.